Depressioon läbi Malle Jürilo kogemuse

Depressioonist läbi Rännaku praktik Malle Jürilo kogemuse

See lugu tuleb Rännaku praktiku Malle Jürilo sulest. Ka tema on suurepärane enesevaatleja ja oskab oma kogemust hästi kirja panna.

malle-juriloo_1Küll tuleb tõdeda, et selle kirja panemine oli tema jaoks üsna suur ja pikk protsess. Sest see eeldas ju selle kõige uuesti läbi kogemist ja siis teistele näitamist. Kui sa Mallet tunneksid, siis Sul ei tuleks pähegi, et temal võiks selline kogemus elus olla. Ta paistab nii muretu, rõõmus, heatahtlik, iseenda ja eluga suurepäraselt hakkama saav naine. Ei tekiks kahtlust, et tema oma säravuses on maadelnud depressiooniga. See on pilt, mis minule temast meelde jäi kui esimest korda teda paar aastat tagasi nägin.

Malle pole ainuke, kellel selle kogemuse kirjapanek üsna keeruline tundus. Püstitasin selle ülesande 49le inimesele ja kõik, kes mulle neist on saatunud oma loo, on lisanud, et see advekvaatne kirja panek on olnud üsna väljakutsuv, kuna tuleb taas läbi kogeda vägagi suuri ebamugavusi.

Olen kuulnud, et avalik esinemine pidi olema inimeste suurim hirm. Lisaks siia oma kogemusest, et see esinemine ei ole mitte vaid teiste ees seismine, vaid üldse enda avamine mis iganes kujul. Oma igapäeva maskide langetamine ja selle avamine, mis sinus tegelikult toimub. Kui kummaline on see, et me kardame seda avamist nii väga ja oleme valmis nägema tohutult vaeva, et peita enda sees tegelikkust, kartes, et teised mõistavad meid hukka või ei armasta meid sellisena – haavatavana. Kuid me ju kõik oleme kogenud, et selles seisundis oleme me kõige inimlikumad ja just kõige vastuvõetavamad. Oleme maskitud ja ehedad. Inimlikult abitud ja täiustlikult ebatäiuslikud.

Siin Malle lugu:

depressed-woman-400x400Tik-tak, tik-tak, tik-tak… taob väike tüütu kellaosuti omasoodu. Kuskil, millekski ja kaua. Lõputult kaua. Nii kaua, et ühel hetkel pole enam tahtmist hommikul üles tõusta, mitte midagi teha, mitte kellegagi suhelda. Telefonikõned targu vastamata, et mitte seista silmitsi ebamugavate küsimustega, mis võivad niigi sütel pommi plahvatama panna. Nii kaua, et on tunne, et oled lõputult teiste sitta täis topitud, aga samas eneses täiesti õõvastavalt tühi. Võimetu midagi tegema, võimetu iseennast aitama. Sest kui kogu selles kaoses veel üht emotsiooni tunda, võib katus täiesti ära sõita. See pole aga aktsepteeritav – ei iseenda ega kindlasti mitte ka teiste poolt. Hetkel tundub olevat sobivaim lahendus lihtsalt vaikselt eksisteerimine, sest kogu selle jama juures on vaja osa päevast olla mingilgi määral funktsioneeriv töötaja, ema, söögitädi, naine… Seda muidugi ainult seniks, kuniks täiesti laiali laguned… Ootamatult ja ette hoiatamata peale tulevad paanikahood, mis niidavad sind just siis, kui juhtub. Nii, et lõpuks on turvalisem olla kodu kaitsvate seinte vahel, keegi alati kõrval valves. Või kui tingimata juhtudki sundolukorras välja, siis „mul on kõik kenasti“- vastus varnast võtta. Liigset tähelepanu pole vaja. Ega tänapäeva kiires maailmas jõua/oskagi keegi teise jamasid silmist lugeda. Seega – üsna lihtne pettemanööver. Asjade täiesti kõveriti liikumine algas minu jaoks ühel hetkel kolmandast inimesest. Väga lähedal olevast inimesest. Vaimsest ja lõpuks ka füüsilisest vägivallast. Minupoolne vähene infoedastus ja ka olukorrast väljapääsmatus tegid asjad veel hullemaks. Üritades kannatlikult tubli olla ja asjadega hakkama saada. Kes seda hädaldamist ja undu ikka kuulda tahab… Kuid pidev pinge, hirm, alandatus ja muud selletaolised keerulised tunded teevad oma töö. Selleks ei kulugi liiga palju aega. Eriti, kui kogu emotsioonidepoti endasse lased ja sinna jätadki. Kui ei ole oskust ega kogemust, mida teha selle tunnetehunnikuga, mille olemasolustki midagi teada ei tahaks, rääkimata veel nende tundmisest. Kui üks hullus lõpuks läbi sai, ei kulunud palju aega, et algas järgmine. Meist sõltumatul algatusel, nagu „õnnetused“ ikka juhtuvad. Kogu emotsioonidepott, mis eelmisest saagast oli vaikselt maha jahtunud, kees uuesti üles. Lisaks uued nüansid inimestega, kellega ei taha enam kunagi kokku puutuda – kogu see kadedus, ahnus, kiuslikkus ja valelikkus. Sealjuures iseenese püüd kogu supist välja tulla ja ellu jääda. Kuniks enam ei jaksa. Kuniks kogu jõud on raugenud, igasugune vastupanu lakanud, sest enam lihtsalt ei suuda. Peletad enda kõrvalt ära needki, kes hoolivad ja tahavad aidata. Sest lihtsalt ei oska. Ei tahagi. Ühel hetkel tundub kõik mõttetu selles ebaõigluse ja valelikkuse maailmas, milles pole otsa ega äärt. Siis on tahtmine minna. Minna nii, et homset enam pole ja et kogu see õudus ükskord lõpeks. Oled enda ja oma asjadega teinud täieliku lõpparve. Ühese ja konkreetse. Valmis. Valmis minema. Kohe.

Koputus uksele. Uks ettevaatlikult poikvele vajumas, ilmusid selle servale väikesed lapsenäpud. Kleidiserva näperdavad sõrmekesed ja suured pärani silmad sind heldinult vaatamas. Järgmiseks väikesed käekesed ümber su kaela põimitud, pehme põsk vastu äranutetud paistes nägu ning sõnad, mis muutsid mu elu: „Emme, sa oled maailmas kõige parem. Ma armastan sind nii väga.“ See oli, nagu keegi oleks täie jõuga vastu pead löönud, nagu suur peegel oleks miljoniks killuks purunenud.

Läbi elu aeg-ajalt ettetulevad keerulised perioodid, vahel kergemad, vahel tõsisemad, oskamatuses iseenda ja oma tunnetega hakkama saada. Nii suur tundlikkus, et kõike oli kogu aeg liiga palju. Nii kohutavalt liiga palju. Oleks siis vaid, et tegu olnuks vaid enese emotsioonidega, kuid võttes endasse ka kogu teiste inimeste saasta sõnade, arvamuste ja hinnangute näol, kogu muu maailma valu. Ning sattudes seeläbi täielikku ummikusse. Lähedane ja armastav kaaslane võib oma naba paigast punnitada, et sind aidata, aga kui tõhusaid oskusi pole, jääb sellest enamasti väheks. Vaatamata sellele, et su ümber on armastav perekond, võib see ikkagi juhtuda, sest kõik algab sinu enese seest, mitte väljastpoolt! Lapse sõnad panid mind mõistma, et nii edasi enam ei saa. Tuleb leida lahendus teiste emotsioonide, sõnade ja kõige halva endasse mittevõtmiseks. Lapse sõnad kutsusid mind KOHALE mõistmaks, et vaid MINA ISE olen see, kes PEAB ja SAAB võtta vastutuse oma ELU eest. Selleks peab olema mingi moodus. Ma leidsin selle. See on ülivõimas, kui ise lubad, kui ise tahad. Kui saad aru, et kõik on kinni SINUS ENESES, mitte inimestes sinu ümber ja kõrval, mitte kogemustes, mis sinuni jõuavad. Need on vaid õppetunnid, millest tuleb võtta parim. Mina leidsin enda paranemistee. Selleks oli Rännak. Juba esimene intensiivseminar oma kolme päevaga tõmbas mind mustast mülkast kõige juurtega välja. Kogu see saast oli sabapidi kinni lapsepõlves. Kauges ajas, mis tegelikult suures plaanis oli ju turvaline ja hoitud. Aga… iseendasse põhjani ja ausalt süvenedes nähtus sealt… oi, kõike-mida… Sündmusi, mis olid meeles, aga ka neid, mis olid aegade sügavikku hoolikalt kinni mätsitud, kuid läbi sealt saadud ja õpitud kogemuste saboteerisid ja mõjutasid need kuni avastamise hetkeni minu igapäevast elu – minu elamist, käitumist ja reaktsioone. Tervenemine nõuab teadlikku ja järjepidevat tööd iseendaga. Kuid selleks, et elada oma elu täiel rinnal, iseendana, on see 1000 korda seda väärt!

Täna, algsetest sündmustest tükk aega hiljem, on väga huvitav vaadata asju tagasi suures plaanis. Näha, mida enne ei osanud ega mõistnud, ning aru saada, miks asjad läksid nii, nagu nad just läksid. Ning olla kõige selle eest südamest tänulik.

Tänud Malle Sulle oma kogemuse jagamise eest!

Olen Malle teekonda kõrvalt näinud pea 2 aastat ja see, missugune muutus temaga on toimunud tema sügavustes on imeline. Pealispinnal on ta endiselt sarnane nagu ma teda esimesest korrast mäletan – muretu, rõõmus, heatahtlik ja iseenda ja eluga suurepäraselt hakkama saav naine. Kuid kadunud on häbelikkus ja enda tagasihoidmine. Tõenäoliselt veel palju, mida ma sõnadesse ei oska panna.

Selle asemel on sügav ausus ja siirus, armastusest ja hoolivusest lähtuv eneseväljendus ning julgus võtta elult neid vilju, mida elupuu talle kasvatanud.

Mul on väga hea meel, et temast on saanud pühendunud Rännaku praktik, kes nüüd aitab teistel inimestel tervendada oma sisemisi varjukülgi ja elus ettetulevaid probleeme. Soovitan minna temaga Rännakule, Malle kontaktid leiad www.rannak.ee/praktikud/

Kommenteerimine on suletud.