Depressioon läbi Marje Ingli kogemuse

Depressioon läbi Marje Ingli kogemuse

Joonas tegi väikese sarja artikleid depressiooni teemadel läbi erinevate inimeste kogemuse.

Jätkame siis eelmisel nädalal algust tehtud depressiooni sarjaga. Nagu ma eelmisel korral mainisin, hakkan teiega jagama lugusid, mida palusin panna kirja mulle armsatel inimestel, kes on pikemalt ja põhjalikumalt Rännakuga tegelenud. Nad kas juba on või on teel saamaks Rännaku praktikuks – rännaku meetodit praktiseerivaks terapeudiks ja seega vaadanud üsna sügavalt otsa oma sisemistele deemonitele ning on varmad jagama sügavaid lugusid, mida tavaliselt inimesed väga tegema ei kipu.

Täna on siis lugu, mille kirjutas Marje Ingel. Väga inimlik ja sügavalt puudutav lugu ja täiesti imeliselt kirja pandud! Tänan Sind Marje seda meiega jagamast!

Marje lugu:
mother-teenMul on depressiooni diagnoositud kahel korral täiskasvanuna. Mõlemal juhul on see olnud päris ränk kogemus. Nüüd, tervenenuna arvan tagantjärele, et ma võisin depressiooni esmakordselt põdeda palju aastaid varem, juba lapsena. Tookord oli see ilmselt põimunud ärevusega. Mäletan, kuidas käisime emaga närviarstide vahet ja mulle kirjutati rahusteid. Minus kinnistus enda kohta hinnang „närviline laps“ või „nõrganärviline“ või „närvihaige“. Niisuguse sildiga olen elanud pea terve elu, uskudes, et olen kuidagi kergemini kahjustatav ja psüühiliselt vähem vastupidav kui teised. Alles nüüd, kus olen oma depressiooni algpõhjuste kallal juba peaaegu kaks aastat töötanud, tean, et see pole kunagi olnud tõsi.

Tegelikult ei ole ükski laps või täiskasvanu „närvihaige“. Kellelgi ei teki psüühikaprobleemid iseenesest. Mulje, et mõned inimesed on hapramad kui teised, võib ehk jääda seetõttu, et depressiooni põhjused on tõenäoliselt peidus palju sügavamal kui meie igapäevaelu stress, perekonnaprobleemid ja tervisehädad lasevad meil arvata. Nii võibki juhtuda, et kuigi lähimineviku ja oleviku mured saavad lahendatud ja hingehaigus ravitud, on vana tuttav masendus mõne aasta pärast jälle platsis. Nii juhtus ka minuga.

Aastaid tagasi depressiooni haigestudes olin noor ema ja oma esimese lapsega üksi kodus. Olime lapse sünnist saadik mitu korda kolinud ning mu kontaktid sõprade ja tuttavatega olid katkenud. Tol ajal polnud mobiiltelefonid ja internet veel kõigile kättesaadavad, meil polnud kumbagi ja kodus polnud ka lauatelefoni. Üheks depressiooni soodustavaks teguriks oligi isoleeritus, sest abikaasa oli pikad päevad tööl. Peagi tekkisid meil rahalised raskused, seejärel suhteprobleemid. Tasapisi vajusin üha sügavamale oma masendusse, võimetu seda kuidagi leevendama kasvõi kellelegi südant puistates – peale abikaasa polnud kellegagi suhelda. Õnnetuseks polnud ma tol ajal kuulnudki, et on olemas haigus nimega depressioon. Nii vajusin ma mingisse eskapistlikku virvarri, püüdes üle hüpata minu sisemuses avanevast kuristikust. Ma ei teadnud, et see kuristik pole midagi müstilist ja kohutavat, mille all kannatan ainult mina, vaid sageli esinev ja täiesti ravitav haigus. Kui lõpuks ravile jõudsin, oli mul ilma ravitagi juba pisut kergem hakanud, sest lumi hakkas juba sulama ja kevad lähenes. Aastaaegade mõju inimese psüühikale on üsna tugev. Aga aasta pimedaimatel kuudel kogetud peaaegu psühhoosilähedased kogemused ajasid mulle veel tagantjärelegi hirmu peale – ma olin enda meelest olnud nii lähedal mõistuse kaotamisele! Mul oli õudne mõelda, et see oli juhtunud minuga, kes ma olin oma intellekti üle alati nii uhke olnud. Kui ravile mineku algul paluti mul vastata küsimustele oma enesetunde kohta viimase kuu jooksul (see on depressiooni diagnoosimist hõlbustav test), jäingi ma selle ajapiirangu juurde kogu ravilkäimise ajaks. Ma ei suutnud leida endas julgust, et rääkida paar-kolm kuud tagasi olnud depressiooni kõige madalamast punktist ja sellest, kuidas ma enda arvates olin olnud lähedal hulluks minekule. Kui ma oleksin leidnud julguse sellest rääkida, oleks mulle tõenäoliselt selgitatud, et mu hirm oli suurem kui asi väärt, ja ma oleksin ehk saanud rohkem süvitsi minevat psühhoteraapiat.

Milles oli siis asi, kus oli depressiooni algpõhjus minu puhul?
depressionSellele küsimusele hakkasin vastust otsima siis, kui olin teist korda depressiooniga ravile sattunud. Nüüd oli olukord mõnevõrra parem, ma polnud isolatsioonis. Mõistsin, et eelmine kord olin saanud puudulikku ravi, sest kusagil minu sees haigutas endiselt ähvardav must sügavik, mille päritolu ma ei osanud endale kuidagi seletada, ja see hirmutas mind. Seetõttu osutusin veidi põikpäiseks patsiendiks. Mulle oli nii tähtis teada saada, miks ja kuidas oli depressioon minus tekkinud, et mulle tundusid ravimid ebaolulised. Mõned kuud hiljem, kui olin vastused mõistuse tasandil juba kätte saanud, tuli siiski tagasilöök. Üks sündmus, mis õigupoolest oleks pidanud mõjuma igati positiivselt, lõi mul täielikult jalad alt. Taipasin, et ilma antidepressantideta vajuksin ma uuesti sellesse musta kuristikku, mille serval ma juba mitu kuud olin kõõlunud, niisiis alustasin antidepressantide võtmist. Õnneliku kokkusattumusena osalesin tabletiravi algusega samal ajal spetsiaalselt stressi ja depressiooni raviks mõeldud „Värvid ellu“ seminaril, kus rännakumeetodit kasutades harutati lahti depressiooni algpõhjused. Seal selgus, et ma olin oma detektiivitööd hästi teinud: põhjused olidki need, mida ma olin arvanud. Kuid üksnes vastuste teadmisest ei piisanud, põhjused tuli ka energeetiliselt lahendada. Nii algas mu enam kui aasta kestnud tervenemisretk, kus mind toetasid antidepressandid ja rännakumeetod käsikäes.

Niisiis põhjustest.
Minu haiguse algtõuge oli minu lahutamine mulle kõige kallimast inimesest – minu vennast – väga varases eas, umbes kaheaastasena. Puudega vend viidi ära hooldekodusse, aga minus tekitas tema ootamatu jäljetult kadumine hirmu ja ärevust, mis säilis kusagil sügaval minu sees aastakümneid. Küllap hiljem, kui olin juba suurem, selgitati mulle, kuhu ta viidi ja miks nii oli vaja teha. Paraku oli kogu õudus ja surmahirm selleks ajaks minusse juba oma jälje jätnud. Võibolla oleks ärevus ja depressioon siiski piirdunud varase lapsepõlvega, kui poleks olnud teisi mõjureid eesotsas alkohoolikust isaga.

Olen kindel, et minu lugu pole mingi erand. Alkohoolikutest isasid ja emasid on leidunud varem ja leidub paraku siiani, samuti võib mõni õnnetusjuhtum või lähedase ootamatu surm tabada õrnas eas keda iganes. Oluline on aga teada, et me ei pea kogu eluks jääma nende mõjude varju. Ränkade sündmuste ja alkohooliku kodus valitsenud rõõmutu õhkkonna mõju on võimalik püsivalt tervendada ning astuda hinges valitsenud hämarusest omaenda sügavaima jõuallika valgusse. Rännakumeetod on selleks väga tõhus töövahend.

Marje Ingel

Selline lugu. Ma omaltpoolt tahaks esile tõsta Marje kirjutatud loost just depressiooni ilmnemise põhjust ja tema vanust, mis kogu loo aluseks oli.

Värvid Ellu koolitus, kus ta oma lapsepõlve toimunut tervendas, on kokku pandud Brandoni abikaasa Kevin Billetti poolt, kes oli 20 aastat kliinilises depressioonis ja tarvitas ka sama pika aja erinevaid rahusteid ja antidepressante ning suurtes kogustes alkoholi, et kuidagi siseendaga toime tulla.

Kevini tervenemise lugu sai samuti alguse Rännaku seminarile minekust ja eriti muinasjutulise maigu annab loole see, et ta abiellus rännaku loojaga mõned aastad pärast seda.

Mida ma tahtsin tema loost rõhutada, on samuti lahendamata jäänud traumad varajases lapsepõlves, mille jälile ta Rännakuga jõudis. See oli talle tõeline üllatus ja shokk samaaegselt. Olles nüüd omakorda pea paarkümmend aastat tegutsenud koolitaja ja terapeudina, on ta pidanud tõdema, et valdaval enamusel depressiooni põdevatel inimestel on juured üsna varajases lapsepõlves. Need läbielatud sündmused ei pea üldse olema niivõrd dramaatilised kui väikese Marje juhtum ning paljud meist erinevalt Marjest ei pruugi üldse teadagi, mis sündmustikud kogu selle protsessi on käivitanud.

Kommenteerimine on suletud.