top of page

Joonas Saks depressioonist – kas tunne, haigus, meeleseisund või enesekaotus?

Kui ma mõtlen sõnale depressioon, siis ma saan küll aru, enam-vähem, mida see minu jaoks tähendab, kuid mida enam ma olen tegelenud teiste inimestega teraapia vormis, seda enam olen avastanud, et nende jaoks võib sellel olla üldse täiesti teistsugune väljendusmisviis.

Olen tundnud juba mõnda aega kutset kirjutada depressiooni teemadel. Esmalt püüda üldse mõtestada selle aina enam räägitud inimlik väljakutse olemust. Mulle tundub see oluline, kuna väidetavalt pidavat depressioon juba lähiaastatel saavutama probleemi nr 1 staatuse kaasaegset läänelikku elustiili viljelevates riikides.

Kui ma mõtlen sõnale depressioon, siis ma saan küll aru, enam-vähem, mida see minu jaoks tähendab, kuid mida enam ma olen tegelenud teiste inimestega teraapia vormis, seda enam olen avastanud, et nende jaoks võib sellel olla üldse täiesti teistsugune väljendusmisviis. Samuti on depressioonil mitmeid ilmnemisstaadiume. Lihtsam on teda ära tunda, kui on jõutud juba üsna sügavate etappideni ja ohjeldamiseks vaja meditsiinitööstuse tuge. Aga palju keerulisem on tabada tema ilmnemist meie eludes varajasemates staadiumites. Tihtilugu nimetame me seda siis pehmemalt, näiteks stressiks. Anname koletisele armsa nime ja enam ei olegi koletis. Saame temaga tegelemist ignoreerida, sest see on ju normaalne, et meil kõigil on stress. See on justkui normaalse tänapäeva elu kõrvalnähe. Kas ikka on, kui nüüd päris aus olla?

Selleks, et seda teemat hästi mitmekülgselt käsitleda, saatsin ma palve mõnekümnele Rännakuga pikemalt tegelenud inimesele. Miks just neile? Põhjus on see, et nad on läbi töö iseendaga õppinud ennast märkama viisidel, mida suur osa meist ei oska tähele panna. Olen hästi põnevil kogu selle varalaeka avamisest, sest need kogemused on tõeliselt ausalt, siiralt ja sügavalt kirja pandud. Nad ei ole niivõrd teooriad, kuivõrd isiklikult kogemused ja kirjeldused tasanditelt, millest me enamasti omavahel inimestena ei räägi, kuid tegelikult lausa peaks.

Kuna seda teksti on üsna palju, siis teen sellest järjejutu, jagades seda kord nädalas. Kirjutan ja kombineerin nad omavahel kokku nii, et Sul oleks võimalikult lihtne ja valgustav lugemiskogemus.

Alustada otsustasin ma iseendaga. Tegelikult ma ei otsustanud, vaid istusin maha ja hakkasin kirjutama. Avastasin lihtsalt ühel hetkel, et siia voolab minu isiklik kogemus segatuna õpetusest. Paratamatult on üks mu peamisi rolli loengute pidamine, seega ei saa ma ka siin sellest üle

Head lugemist!

##

“Käisin aastaid tagasi Indias ayurveedat, India meditsiinisüsteemi uurimas. Vahelepõikeks ütlen, et otsetõlkes tähendab see mõiste “ayurveeda” elamise teadust. Nagu nimest eeldada võiks, on suurem rõhk probleemide ennetamisel.

Olin selleks ajaks teinud lõpu oma stressirohke tööga, võtnud endale palju vaba aega, tegin sporti ja joogat, toitusin teadlikult, jätsin maha alkoholi tarbimise ja ka suitsetamise. Olin kaotanud väga palju kilosid ning enda meelest väga heas füüsilises ja vaimses seisundis. Ayurveeda arst, kelle juures õppisin, oli igati muhe, hästi korrektne ja aus india mees. Kui tema mind üle vaatas ning mu pulssi katsus, siis sain ühe väga erilise kogemuse osaliseks – ta pani oma näpud mu pulsile, rääkis sellest tulenevate tuksete järgi lahti mu iseloomu, tervisliku seisundi, kogu mu elu haiguste ja füüsiliste probleemide ajaloo ning tagatipuks küsis, et kui kaua mul on depressioon olnud?

Ma ei tahtnud teda uskuda, sest olin veendunud, et mul seda ei ole. Kõik oli ju hästi. Tegelikult isegi palju parem kui varem!

Jäin tema juurde õppima kuuks ajaks ja selle aja jooksul sain ka aru, et see, mis tema minu pulssi katsudes välja luges, ei olnud maagia, vaid puhas loogika. Kui me lähme välja sisemisest tasakaalust, siis sellele järgneb probleemide kuhjumine algul pigem vaimsel tasandil ja siis võtavad nad järjest enam füüsilisi vorme. Tõsisemad füüsilised haigused kujunevad välja umbes paari aastakümne enese kuritarvitamise jooksul.

Vestlustest arstiga jäi mulle kõlama tema kogemus kokkupuutest paljude lääne inimestega, kes ta juurde konsultatsiooni või ravile on jõudnud. Suurel osal meist, lääne inimestest (u 90%), on depressioon, kas siis pehmemas või tõsisemas vormis. Sama probleem on väga kiirelt tõusev trend ka Indias endas, sest inimesed ihalevad väga läänelikku elustiili ja teevad kõik, et seda saavutada.

Unustatakse oma keha ja meele eest hoolitsemine ning keskendutakse rahale. Raha iseenesest ei ole probleem, kuid probleem on täitumatu iha, mis aina enam paneb meid tegema asju, mida me teha ei tahaks. Aina enam sunnime selle saamise nimel alla oma tegelikud tunded, moondame oma väärtused, kingime suure osa oma ajast, loovutame oma loovuse ning kokkuvõttes unustame ära tegeliku elamise. Lõpuks väsime kogu sellest trallist ja kukume jõuetult kokku.

Alguse saab see kõik sellest, et hakkame ignoreerima oma sisemist tunnet ja tunnetust ning kaotame sellega enda ära. Selles seisus ei mõista me seda, et sisetunne on meie elu ainus ja tõeline kompass, millega maailmamaastikul liikuda. Ainult see suudab mõista meie sisemist individuaalsust, meie isikliku elu erinevust kõikide teiste inimeste elust ning sellest lähtuvalt suunata meid meie jaoks õigetele valikutele elus.

Eraldudes oma sisetundest, hakkame elama hoopis mõistuse ja pea loodud reaalsuses. See on aga tulvil tuhandetest mõtetest, ideedest, plaanidest, kavatsustest. Kokkuvõttes ihadest, mis räägivad meile imelisi lugusid, mis kõlavad umbes nii: • Nüüd tuleb pingutada, sest kui sa seda teed, siis sa saad selle asja, tiitli, positsiooni, raha või mille iganes. • Alati saad sa midagi tulevikus ja pead ohverdama oma oleviku selle nimel. • Lisaks sellele, et sina pead ohverdama, pead sa olema lõputult valvas teistega, sest nemad tahavad sinult seda kõike ära võtta. Sinu asju, suhet, vabadust, heaolu jne. Seega tuleb menetleda oma peas mõtteid, mis pidevalt kahtlustavad teisi, annavad neile hinnanguid, võrdlevad ennast ja oma saadusi (asju, ideid, positsiooni, väärtust jm) nende omadega, et saada aru, kumb on parem/väärtuslikum. • Ühes suureks meelelahutajaks, mida me kohe väga tõsiselt võtame, on teiste kritiseerimine. Me isegi ei saa aru, kui peenelt toimib kritiseerimine enda upitajana ja teiste väärtuse kahandajana.

….nii saab alguse üks kole võitlus, kus minu isiklik väärtus sõltub mitte sisemisest tundest, vaid sellest, kui tühiseks suudan ma teised enda kõrval kahandada. Kas siis omades neist rohkem ja paremaid asju, olles targem, ilusam, tugevam, armastavam või erilisem. Ning iga kord, kui ma seda ei suuda, siis langen kas isiklikku põrgusse, depressiooni või alustan sõja, et tõestada – ma olen vooruslikum ja väärtuslikum!

Olen kõiki neid mänge üksjagu oma elus mänginud. Ma ei tahaks seda teha, tahaks lihtsalt olla õnnelik, aga see mõtete virr-varr on nii tugev ja vali, et ikka ja jälle avastan end selle keskel istumas. Kui ma seal keskel olen, siis tunnen, et hakkan muutuma järjest depressiivsemaks. Hakkan end aina enam eraldama teistest, muutuma kriitilisemaks, hinnangulisemaks ja seeläbi kannatavamaks. Orienteerun eesmärgile ja olen seda valmis saavutama teistest üle sõites, nad enda alla tallates, sest siis saan tunda mingitki eneseväärikust.

Olen pannud tähele, et ma ei tunne ennast siis hästi. St ma ei tunne end avatult. Olen täheldanud, et minus on nagu kaks peamist seisundit – avatus ja suletus. Kui ma olen avatud, tunnen end avarana ja minusse mahub justkui terve maailm. Kõik inimesed oma erinevate tahkudega. Oma valguse ja varjudega.

Kui olen suletud, siis ei mahu sinna midagi peale minu enda mõtete ja plaanide ning sellelegi jääb ruumi väheks. Ma ei tunne end hästi. Kui ma olen suletud, siis ma ei taha ka tundeid tunda, püüdes need lükata justkui müüri taha. Mulle tundub, et minus on väga sügav harjumus tundeid vältida. See harjumus on minus nii sügaval, et tundub lausa instinktiivne oma olemuselt. Ehk siis tunnete vältimine on ka miski, mida ma teha ei taha, nii nagu ka nende lõputute mõtete mõtlemine. Paraku see lihtsalt juhtub…

Minu kogemus oma isiklikul eneseleidmise teel ja nüüd hilisemalt teisi samal teel aidates, ütleb, et mida rohkem on meis suletust, seda enam kuhjub mõtete ja tunnete virr-varr. See, et me suudame vältida just ennekõike tundeid, on illusioon. Nad vaid ladestuvad meis. Me ehitame neile küll peale mõtete koorikud, mis kohati on nii tugevad, et tundub, justkui oleksime tunded ületanud, kuid meie käitumine ja olek reedab selle mängu. Ütleks nii, et mida tugevam on koorik, seda depressiivsem on seisund.

Minul isiklikult on olnud väga tugev koorik ja see koorik ei olnud pealispinnal niivõrd negatiivne. Vastupidi – ta oli väljastpoolt hästi sõbralik, kohati ülevoolavalt lõbujanuline ja suunatud positiivsesse tulevikuvisiooni. Kuid iseendaga jäädes kukkusin ma auku, mis oli sügavalt negatiivne ja südantlõhestav. Selles augus olles hakkasin ma ka teisi tõrjuma ning tihtilugu muutusin nendega väga halastamatuks ja karmiks. Sest keegi peab ju süüdi olema, et mina kannatan!

Sellesse seisundisse mitte jõudmiseks olen vältinud üksindust, mitte millegi tegemist ja vaikust. Olen oma elu elanud nii, et see oleks kogu aeg millegagi täidetud. Et igal hetkel oleks mitu plaani, kuhu minna, mida teha, kellega olla, mida saavutada, kuhu jõuda. See on olnud minu mõtte-tasandi strateegia valu vältimiseks, kuid kokkuvõttes on see mind viinud just silmitsi oma hirmude ja valuga.

Ma olen terve oma elu kasutanud sisemiste hirmude mitte tundmiseks positiivse tuleviku loomist ning seeläbi elanud mitte olevikus, vaid tulevikus. Ohverdanud “siin ja praegu” olemise selle nimel, mis tuleb homme. Vältinud tunnete tundmist, mis on siin, püüdes tunda neid, mis tulevad siis, kui kõik läheb plaanitult.

Paraku pean tõdema, et ma võin teha lõpmatult plaane ja luua strateegiaid, kuid elu läheb alati teisiti. Ma ei saa vältida oleviku valu. Saan küll selle alla suruda ja sellest mööda vaadata, kuid pean arvestama, et ta eskaleerub ja varem või hiljem pean ma silmitsi seisma sellest tuleneva deprekaga.

Minu jaoks on valdavalt depressiooni käivitavaks jõuks see, kui asjad ei lähe nii, nagu minu fantastilised plaanid on ette näinud. Ma olen investeerinud nendesse suure energia ja kui taban selle investeeringu tühisust, siis ka “kukun”. Nüüd, kui ma selles kukkumise kohas ei suuda alistuda ja võtta vastu neid kuhjunud tundeid, mis mind selles hetkes grupiviisiliselt ründavad ning püüan luua uusi strateegiaid nende tundmise vältimiseks, siis see seisund vaid süveneb.

Abivahendina olen kasutanud alkoholi. Miski minus on kuidagi iseenesest haaranud selle poole, et kasvõi üheks hetkeks lahustada see sisemine valu… Nagu me kõik hästi teame, siis on see lahendamise asemel hoopis kõrge intressiga laenu võtmine järgmistest päevadest.

Ei lahenda mu tugevaid ebameeldivaid tundeid ka tubakas. Võin seda lõputult tõmmata ja ainus, mis sellest saan, on korralik tervisekahjustus. Võin proovida neid emotsioone alla suruda söögi, spordi, seksi, koristamise, teleka vaatamise või niisama ringi rahmeldamisega, aga miski ei toimi. Jään ikka sellesse depressiivsesse seisundisse, mida ma aina enam olen hakanud tajuma lihtsalt kui “seisundit”, kus ma püüan sulguda endasse ja vältida tundeid-inimesi ning seeläbi elu ennast, suutmata teha “õigeid valikuid”.

Ma hakkan elama oma tõe vastu. Selles seisundis võib olla päevi, kuid, aastaid ja ka aastakümneid, kui tervis vastu peab. Välja ei suuda meid sellest tuua mitte keegi teine. Me peame ise jõudma sinna murdepunkti.

Eriti õudne on see, et olles sellest mõneks hetkeks välja saanud, ei ole mingit garantiid, et see tagasi ei tule. Pigem võiks öelda, et depressioon kipub üsna lihtsalt ligi! Nii, nagu paadunud alkohoolikule õllepudel….

Oluline on siinkohal tabada end teolt ja teadvustada, et “ah, ma olen jälle selles seisundis”. Sellest kohas on vaja teha teadlik otsus välja tulemiseks. Otsuse all mõtlen ma ka tegusid. Otsustama oleme mihklid, aga reaalselt sellele kindlaks jääma reeglina väga nõrgad. Vaja on lahti lasta loost, mida su pea vatrab ja sind veenab, et miks sa parasjagu seda koged ja pead kogema ning kes selles kõik süüdi on. Vahel on süüdlased väljas, vahel on see lugu iseenda vää