KOOS HIRMUST ÜLE | Kust hirmud tulevad ja kuidas need meie sisse saavad?

"Selleks, et hirmu teema enda jaoks lahendada, on vaja hakata oma hirmudele sügavamalt otsa vaatama ja mõista, kust need on alguse saanud. Hirm tõuseb ja langeb, kuid jälitab meid aktiivselt nii kaua kuni jääme seisma ja tunneme selle täies ulatuses läbi. Me võime terve elu põgeneda hirmude eest ja avastada ühel hetkel, et kui lubame endal seda täie teadlikkuse ja kohaloluga kogeda, on emotsioon ise kohal maksimaalselt paar minutit. Ja siis ta on läinud. Jättes endast maha kerge ja vaikse tunde. Kui me ei karda enam oma hirme, kukuvad ära ka paljud uskumused, mis toituvad hirmust. Kui me ei karda hirmu tunda, siis on meil vabadus ja elame väga teistmoodi elu. Elame elu, mis on täis kingitusi ja maagiat," räägib rännakupraktik Irene Kaljuste.




Hirme me oma peas ümber ei kujunda. Võime neid ajutiselt leevendada, kui sisestame endale teatuid positiivseid mõtteid.



Öeldakse, et hirm on illusioon. Kust hirmud siis tulevad ja kuidas need meie sisse saavad?


Kui me räägime hirmudest, mille on loonud meie mõtted, siis väga tihti pole need põhjendatud. Nad baseeruvad meie mineviku kogemustel. Samas on olemas reaalsed ohtlikud olukorrad, kus ohutunne päästab meie elu ja tervise. Tänases maailmas aga oleme pidevas vähem või rohkem teadvustatud hirmus, sest oleme kaotanud kontakti oma algse olemusega. Kontakti puudumine sellega, kes me oleme, teeb meid haavatavaks ümbritseva keskkonna ja meedia poolt tulevate sisendite suhtes.


Kui me ei tea, kes me oleme, siis püüame olla kellegi moodi, saavutada ja teha asju, mida peame edu ja õnne määrajateks. Sest kusagil keegi on meile nii öelnud. Sügaval sees aga närib hirm, et me ei sobitu. Meid on kasvatatud olema kuulekad ja vastama ootustele, paraku aga väga tihti iseenda unikaalsuse kaotamise hinnaga. Kui ma olen enda tegeliku algse olemusega kaotanud kontakti, siis ma otsin seda "õiget olemise viisi" välisest maailmast ja alateadlikult kardan, et äkki ma ei saa selle kuvandi loomisega piisavalt hästi hakkama. See aga on pideva näriva ebapiisavuse tunde allikas. Kui meie identiteet toetub valdavalt sellele, kuidas välismaailm meid nägema peaks, siis me elamegi pidevas hirmu seisundis. Ühel hetkel tunneme end aga tühjana, pinges, koormatuna ja ei jaksa lihtsalt enam püüelda.


Tegelikult on selline kriis väga hea. Sest siin tekivad meis äratavad küsimused. Meis tekib küsimus, et mis on selle kõige mõte? Kes ma olen? Miks ma olen? Ja mida kuradit ma siin üldse teen? Nendele küsimustele vastuste otsimine endas viib meid lõpuks sellest ringist välja.



Hirm on mõnes mõttes ka põgenemine. Inimene põgeneb selle eest, et ta ei taha võtta täit vastutust oma elu eest. Kas see vastab tõele?


Hirm on kaitsereaktsioon. Kui ma usun mingit hirmutavat mõtet, püüan automaatselt seda vältida. Selline meie meel on. Vältimine on vastutusest kõrvale hiilimine. Samas, kui põgenemine on automaatne ehk alateadlik, siis ei saa me tihti arugi, et põgeneme ja seega justkui puudub üldse valiku võimalus.




Vahel on hirm valu kogemise ees nii kõikehõlmav, et me blokeerime endas võimaluse näha, et on olemas ka teine tee.



Vastutuse võtmine võib olla vabalt inimese kõige suurem hirm. Igal juhul tee välja eeldab teatavat julgust otsa vaadata sellele, mis see tegelikult on, mille eest kogu selle aja jooksnud olen.


Mulle näib, et enamasti jõuame sellesse punkti siis, kui eluenergia hakkab drastiliselt kahanema pidevas stressis olemisest. Meil pole enam jõudu põgeneda. Kui nüüd ka ei julge avada oma hirmude laegast, siis hakkame otsima abi. Halvimal juhul alkoholist, mõnuainetest, parimal juhul teraapiast, mis aitab meil oma hirmudega tegeleda.




Milline on sellise inimese suhtumine ja mõtteviis, kes on enda elu eest täielikult vastutuse võtnud?


Eksimine on inimlik ja enda elu eest vastutust võttev inimene teab seda. Ta oskab endale andeks anda ja andeks paluda ka teiselt. Ta julgeb tunnistada oma vigu ja eksimusi. Ta teab, et ta on elukestval teekonnal. Ta on kaastundlik. Ta teab, et tema mõtted ja tunded on tema isiklik vastutus, need pole kellegi teise "süü". Inimene, kes võtab teadlikult vastutust, ei kurda, ei kiru, ei süüdista. Ta teab, et kõik, mida ta oma elus kogeb, on tema enda looming ja tema asi on teha, mis vaja, et enda pilti kujundada nii, et see sobiks.




Hirmudest lahti saamine on harjutamise ja enesedistsipliini küsimus. Kuidas endas enesedistsipliini tugevdada?


Hirm tuleb ja läheb. Seda