top of page

Õnne ei saa püüda.

Kõik me tahame olla õnnelikud. Olgem ausad, kogu see elumäng käib selle ümber, et vältida valu ja olla õnnelik. Paradoks on aga selles, et valdav osa inimkonnast elab kannatuses. Me tunneme üksindust ja rõõmutust tänases maailmas ilmselt rohkem kui kunagi varem. Ja ometi kõik mida me teeme, teeme me selleks, et olla õnnelikud, olla rahul.


Kui me seda enda mängu aga lähemalt uurime, siis me avastame, et see õnnetunne, mida me igatseme, on olnud kogu see aeg ühe müüri taga. Müüri taga, mille me ise oleme ehitanud ja mida me ise oma eluenergiaga ülal hoiame.


Kummaline, kas pole?


Me tahame olla õnnelikud ja samal ajal läheb suur osa meie elujõust sellele, et hoida üleval müüre, mis hoiavad seda sama igatsetud õnne meist eemal….



See ei ole sugugi tahtlik/teadlik toimimine, sest see strateegia sai alguse juba väga varajases eas. Juured meie üksindusel ja kurbusel on alati lapsepõlves. Minu tänane suutmatus luua õnnelikku suhet iseenda ja teistega, suutmatus luua endale turvalist elu ja küllust, on alguse saanud lapsepõlves. See ei ole ilmselt sulle uudis, eks.


Mis selle infoga peale hakata? Oma lapsepõlve ja mineviku analüüsimine aitab meil kuigi palju leida leevendust, kuid ei loo reaalselt uut reaaluse kogemust. Analüüs aitab meid ainult poolele teele. Me oleme analüüsi meistrid! Me muudkui analüüsime ja analüüsime ja ajame iseennast sellega hulluks. Siin ka võti, miks me ei suuda olla õnnelikud ja vabad – me püüame seda õnne värki enda peas lahendada.


See algne valu (lapsepõlvest) on nii osavalt meisse ära peidetud ja valvatud meie ratsionaalse analüütilise meele poolt, et sinna ligi pääseda ja see pusa seal ära lahendada, on keeruline… analüüsiv meel püüab seda teha ikka kuidagi nii, et see emotsionaalne valu ei korduks.


Kuidas siis muutust luua ja õnnetundele lähemale jõuda?


Selge on see, et eilsete sündmuste analüüs ja tuleviku potentsiaalsete sündmuste vältimine ei ole meid toonud koju selle juurde, mida päriselt igatseme. Kas siis tunduks õiglane kahelda selles, mis strateegiad meel seni on kasutanud?


Kas tunduks õige kahelda selles, mida mõttetasand loob, kui see ei ole loonud igatsetud tulemusi?


Ma arvan, et see on esimene samm muutuse loomisel – sea kahtluse alla see lugu, mis sinu peas ketrab. Märka seda, jah. Aga ära usu tingimusteta et sinu tõekspidamised on sinu tegelikud väärtused. Mõte on selles, et kui me väärtused põhinevad ego kaitsetel, siis need ei ole seotud sellega mida me tegelikult vajame. Need väärtused on siis seotus sellega, et meid kaitsta valu eest. Ja kui me kaitseme end emotsionaalse valu eest, siis kaitseme end me ka armastuse eest.


Ja kui sa oled jõudnud sellesse kohta, et võibolla tõesti tasub kahelda selles, mida ma enda peas loon…kui sa julged seada kahtluse alla enda veendumusi… siis järgmine samm on vaadata sügavamale endasse ja küsida endalt, mis on need emotsioonid, mida ma tunda ei taha? Mida ma väldin nende meele loodud tõketega (lugude ja tõekspidamistega)?


Siin me astume väga haavatavale maastikule. Sellepärast ma kasutasingi sõna JULGUS. Jah, see nõuab julgust kahelda enda senises toimimises ja vaadata sügavamale, enda tunnete maastikule.  Tõelised muutused saavad alguse siis, kui me õpime tundma enda emotsionaalset maastikku.


Meil on vaja saada sõbraks enda emotsioonidega. Ja emotsioonid ei ole meie peas, need elavad meie kehas.



Keerukus on selles, et me oleme juba väga varajases eas kaotanud ühenduse keha ja emotsioonidega, sest me ei osanud siis selle intensiivsusega toime tulla ja kolisime pähe elama. Tundus turvalisem, aga see lõi ka automaatselt eralduse tunde armastuse allikast, mis on meie endi sees.


Tagasi koju - õnne ja armastuse juurde - toimub läbi keha ja emotsioonidega ühendusse tulemise. Me peame harjutama kohalolu, siin selles hetkes, märgates enda kehas toimuvat, märgates emotsioone, mis siin käivituvad…ja meil on vaja õppida uuesti, kuidas lasta tunnetel vabalt voolata. Kuidas mitte anda hinnangut enda kogemusele ja selle asemel KOGEDA oma kogemust.


See on võti.


See võibolla hõõrub praegu sinu ego pihta, aga õnnelik ja vaba olla on tegelikult väga lihtne. See on meile loomuomane.


Keeruline on leida julgus vaadata kaugemale ja sügavamale enda egomeelest ja alistuda enda emotsioonide kogemisse siin kehas.


See on keeruline. Õnnelik olla ei ole keeruline. Tee õnnelikkuse juurde on läbi oma hirmude. Kui me kaupleme eluga, et kuidagi hüpata üle enda hirmudest, siis me jookseme terve elu nende eest ära ja ajame terve elu õnne taga, tundes kuidas see koguaeg meil käest libiseb.


Veel üks elu paradoks on see – õnne ei saa püüda. Sest see on siin samas ja ootab Sind sinu enda Südame Südames. Igatsedes, et sa lõpuks peatuksid, tervitaksid kogu elu iseendas ja alistuksid sellele hirmule, mis südame ukse ees seisab. Kui sa julged oma suurimale hirmule südame ukse ees alistuda, siis järgmine hetk leiad selle, mis siin koguaeg on olemas olnud – Sinu süda. Sinu õnn. Sinu armastus. Sinu vabadus.


Minu südames on ärganud tugev palve – inspireerida sind ja olla su kõrval, et sa julgeksid valida uutmoodi. Julgeksid avada enda silmad ja ärgata sellele vabaduse ja armastuse võimalikkusele, mis on siin sinu jaoks olemas. See on sinu ja minu sünniõigus. See ei ole midagi mida sa pead välja teenima. Küll aga on selleks vaja julgust alistuda.


Nii et kõik need uudiskirjad, vebinarid, koolitused, kõik mis sel kevadel sinule minu poolt jõuab, on kantud palvest, et me nüüd kollektiivselt lõpetaksime selle kannatamise mängu ja ärkaksime oma väele ning julgeksime vastu võtta kogu elu ilu ja külluse, mis minu ja sinu jaoks siin olemas on!


Kui sa tunned, et oled valmis reaalseteks muutusteks ja vajad selleks oskusi ja toetust, siis 13.-15.aprill 2024 on toimumas eesti keelne interaktiivne Rännaku intensiivseminar veebis koos Brandon Baysiga, kus me saame koos alustada selle väe ja ilu ja külluse avamise teekonda. Leiad selle retriidi 50% soosushinnaga praegu siit: https://rannakuseminar.ee/


Armastusega, Iren


24 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page