Rännaku praktik Marit Mesipuu depressioonist


Olen mõnda aega tundnud kutset kirjutada depressioonist. Praegusel “pimeduse perioodil”, mil päevas on väga vähe valget aega, puudutab see teema eriti. See on sissepoole vaatamise periood, aga kui sealt seest vaatab vastu vaid tühjus, kahetsus, valu, kurbus ja ahastus, siis kandub see ka kõigele välisele. Siis näen ümbritsevas maailmas valu ja kannatusi ja kogen enda elu tühja, väikese ja tähendusetuna. Sõna otseses mõttes pole ei motivatsiooni ega energiat voodist tõusta.

Selle all on aga “keelatud” tunded. Need, mida me endal tunda ei luba, sest enamikku meist pole õpetatud, kuidas neid tunda. Kui üldse, siis on meid õpetatud, kuidas neid mitte tunda. “Mehed ei nuta.” “Ole natuke rõõmsam.” “Pole hullu.” "Mõtle positiivselt." “Mul on veel raskem”/”Tal on veel raskem.” Kui mitu korda on neid ja palju teisi sarnaseid fraase meile öeldud ja kui palju kordi oleme neid sõnu ise endale (ja teistele) lausunud. Ja jätkanud tunnete allasurumist, eitamist, vältimist. Mõned head strateegiad tunnete tuimestamiseks on näiteks ületöötamine, ülesöömine, alkoholiga liialdamine, pidev nutitelefonis, arvutis või teleka ees istumine, spordiga liialdamine, pidev uute asjade ostmine jne. See paneb meid end korraks hästi tundma, aga peagi oleme endises seisus tagasi.

Mida selle teadmisega peale hakata?



Esimene samm on teadvustada oma tegelikku tunnet


Jagan veidi oma kogemust, mis on mind viimastel aastatel palju aidanud. Esimene samm on teadvustada oma tegelikku tunnet – on see kurbus? Tühjus? Äng? Ahastus? Hirm? Abitus? Jõuetus? Ebaõiglustunne? Viha? Raev? Üksindus? Süütunne? Häbi? Kahetsus? Pettumus? Ja seejärel LUBADA endal seda TUNDA. See võib nõuda suurt julgust. Ja see võib vajada harjutamist. Eriti, kui oled selle tunde tundmise enda jaoks väga valeks teinud. Nii valeks, et sa võibolla isegi ei tea, et sa seda endale keelad. Ja siis tuua tähelepanu oma kehasse – märgata, kus oma kehas sa seda tunnet tunned. Tihti aktiveerib tunnet mõni konkreetne olukord, inimene või mälestus, aga väga oluline on tuua tähelepanu just füüsilise tunde juurde. Ja lubada endal seda valu, ängi, kurbust, tühjust täielikult ja füüsiliselt tunda... see täielikult vastu võtta, sellesse lõdvestuda, teades, et selle tunde tundmine ei ole ohtlik. See on ainult üks tunne ja sina lihtsalt koged seda praegu. Paradoksaalselt on ainus võimalus ennast sellest tervendada see päriselt ja täielikult vastu võtta.


Kui tegemist on intensiivsete tunnetega või kui tunned, et sa ei oska seda kõike päris hästi iseseisvalt teha, on hea, kui sul on toeks keegi, kes saab sind selles aidata. Piisab vaid otsida ja sa leiad kümneid erinevaid võimalusi ja teraapiaid, mis aitavad oma tunnetega tuttavamaks saada, neid teadvustada, neid turvalises keskkonnas läbi kogeda, ja võtta need oskused kaasa oma argiellu. Lihtsalt kaalu korraks võimalust, et tulemus võib olla midagi nii palju paremat, kui sa endale ettegi suudad kujutada. Ma väga loodan, et enda vaimse tervise eest hoolitsemine muutub sama normaalseks, nagu enda füüsilise tervise eest hoolitsemine.



Kui keha haigeks jääb, on okei arsti juurde minna ja ravimeid võtta, kui aga hing on haige, siis paljude jaoks on see justkui veel häbiasi.


See justkui tähendaks, et ma ei saa endaga hakkama. Tõde on see, et tunnetega toimetulemine ei tähenda oskust tundeid vaos hoida, vaid oskust kõiki oma tundeid tunda ja täielikult lubada. Me elame polaarsuste maailmas, mis tähendab, et sulgedes end skaala ühe otsa tunnetele, sulgeme ka võimaluse tunda skaala teise otsa tundeid: keelates kurbust, ei pääse me ligi rõõmule. (P.S. Oluline on eristada tunde tundmist ja käitumist, aga see on teine omaette teema).


Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sest täna oli üks selliseid päevi, mis tuletas mulle meelde, mida tähendab depressioonis olla, ja ma sain taaskord aru, kui tänulik ma olen nende oskuste eest, mida ma olen viimastel aastatel õppinud ja millest eelnevalt kirjutasin. Ma loodan, et selle jagamise kaudu on sellest abi kellelegi, kes seda praegu vajab, ükskõik kui lähedane või kauge see inimene mulle on. Depressiooni teema on tegelikult nii palju laiem ja on veel väga palju muid asju, mida sellest tervenemiseks saab enda jaoks ära teha. Kõige olulisem on soov end tervendada ja kõik muu saab alguse sellest. Seega... Palun julge otsida abi!




Brandon Bays ja Kevin Billet sulest on ilmunud eesti keelde tõlgitud raamat “Valgus tunneli lõpus”. See on inspireeriv ja kogemustel põhinev ning samm-saamu haaval õpetab, kuidas depressiooni põhjusteni jõuda ja neist vabaneda. Raamatu autor Kevin Billett vabanes rännakuteraapia abil oma 30 aastat kestnud depressioonist.


Kui tunned, et vajad rännakumeetodiga tutvumiseks professionaalset tuge, siis soovitame leida praktik, kes on läbinud vajaliku väljaõppe, et sinu teekonda tervenemise juurde toetada. Leia https://www.rannak.ee/praktikud lehelt endale praktik või/ja pane end kirja 2020 sügisel toimuvale

Rännaku ONLINE Intensiivseminarile - http://bit.ly/24.-25.10-2020-Rannaku-Intensiivseminar.






Marit Mesipuu on lisaks rännakupraktiku õppele ja akrediteeringule omandanud teadmisi ka Holistika Instituudis, Tartu Ülikoolis, õppinud Kristiina Raie ja Tiina Pedaku juhendamisel ning läbinud veel mitmeid teisi meele- ja kehatöö praktikaid ja kursuseid.

  • White Facebook Icon
  • White Instagram Icon
  • White YouTube Icon

Hea külastaja, jäta oma e-post, et saaksime hoida sind kursis meie tegevustega, mis toetavad sind su elu rännakul. Aitäh!

Chiflow OÜ

E-post: info@rannak.ee

Faehlmanni 48/2, Tallinn, Eesti
Reg. kood 11988902

IBAN: EE887700771001168885

 

Kliendisuhted ja ürituste korraldus
Tel: +372 51 328 86
E-post: info@rannak.ee