Jah, ma tean, et nii mõnigi meist, kaasa arvatud mina mõne koha peal, tahaks selle peale öelda: “On asju, mida lihtsalt ei SUUDA, ei SAA, ei TAHA andeks anda. Sest see tundub nii ebaõiglane, väär. Tundub justkui kiidaksin heaks selle halva, mis on minu või minu lähedastega tehtud.” Tean, et vahel võib andestamine tunduda Mission Impossible (võimatu ülesandena).
Kui sa oled oma elus õnnetu, siis selle taga on just see sama - miski või keegi, mis on vaja vabastada läbi andeks andmise.
Me kardame andeks anda, sest kardame uuesti haiget saada, siis see teine ei saagi karistada, pääseb terve nahaga ja õiglus ei saa jalule seatud.
Kingitus endale
Armas inimene, mis siis, kui andestamine on kõige suurem KINGITUS mille sa saad ENDALE teha?
Kellelegi päriselt-päriselt andeks andmine ei muuda midagi selle inimese jaoks, aga muudab sinu jaoks väga palju. Sellest hetkest alates oled sina VABA. Sellest hetkest kingid sa endale võimaluse terveks ja terviklikuks saada ning tagasi võtta, ära parandada need hingehaavad, mis sinna kord tekkisid. Teine inimene peab niikuinii tegema läbi oma teekonna ja leidma üles oma haavad, mis panid teda tegema asju, mis haavasid sind ja leidma oma andestuse. Sinu andestus talle ei vabasta teda tema teelt ja õppetundidest.
Meil kõigil on vaja oma õppetunnid ise ära teha. Ja see saab juhtuda läbi teadlikuks saamise ja vajalike muudatuste tegemise enda mõtte- ja tundemaastikul. Vahel võib olla nii, et inimene mõtleb “Mul ei ole midagi kellelegi andeks anda. Ma ei tea millest sa siin räägid.” Ja samal ajal see sama inimene ei suuda lasta emotsionaalselt kedagi ligi, sest see on EBAMUGAV.
Pane tähele ja vaata endasse, kas sul on raskusi lähedusega, intiimsusega? Kui oled kahtlev, siis tea, et see tuleb sellest, et seal all on peidus hingehaavad, mis kunagi võibolla väga ammu tekkisid, võibolla juba siis kui olid päris väike. Võimalik, et sa isegi ei mäletada neid. Need haavad võivad olla lihtsalt nii peidus. Ja samal ajal juhtida sinu elu.
Ütle välja kõik, mis välja ütlemist vajab
Küllap oled isegi kogenud, et mõnikord on nii, et tahaks andeks anda, aga ei oska. Ütled küll need sõnad välja, aga mõne hetke pärast avastad, et sinu sees midagi ei muutunud. Sa ketrad endas muudkui neid lugusid, arusaamatust või tüli, ei suuda lahti lasta. Andestamisega on selline huvitav lugu, selleks, et andestamiseni jõuda, on vaja enne välja öelda kõik, mis välja ütlemist vajab, mida pole varem julgenud öelda, mis on tundunud ebasobilik või ohtlik.
Selleks, et välja rääkimine saaks toimuda, ei ole vaja meil olla füüsiliselt nende inimestega koos, kellele andestada on vaja. Piisab, kui leiad oma vaimusilmas selle koha, kus kohtuda ja jagada kõik hinge pealt ära, kuniks andeks andmine muutub lihtsaks.
Kui sa igatsed tõelist hinge kosutavat lähedust ja tunned puudust siirast rõõmust, rahust ja kerguse tundest, siis kingitus mille endale teha saad, on vaadata enda sisse ja uurida neid suletud ja pinges kohti. Mis on seal all? Või selle taga?
Kui sa üksi ja ise ei julge sinna vaadata, aga tunned, et soovid olla palju-palju enam VABA oma olemises ja elus, siis võta kätte Brandon Baysi raamat “Rännak”, otsi www.rannak.ee lehelt endale praktik või/ja pane end kirja 2022 kevadel (8. - 10. aprill) toimuvale Rännaku veebis toimuvale intensiivseminarile - https://rannakuseminar.ee
Rännakumeetod on üles ehitatud just nii, et saaksid avada ukse ehedale andestamisele ja leida seeläbi tee sisemise vabaduse juurde. See tõenäoliselt ei ole lihtne samm. Kuid see on julge samm. Ja see on seda väärt!
Irene Kaljuste on teadlikult enesearengu teel olnud 15 aastat. Ta on rännakupraktik, seminaride korraldaja ja koolitaja, kel tänaseks rännakumeetodiga ca 8 aastat kogemust. Lisaks õppinud kundalini jooga treeneriks, ammutanud teadmisi tervisliku toitumise vallas ning läbinud vabastava hingamise terapeudi õppes kolm aastat.
Irene on enda kogemusest rännakuga rääkinud nii: “Peale teise lapse sündi põdesin sünnitusjärgset depressiooni. Suurem muutuste protsess ja enda päris olemusega kontakti saamine sai alguse 8 aastat tagasi, kui rännak mu ellu tuli. Rännak on andnud mulle oskused ja julguse vaadata nendesse kohtadesse, mille eest terve elu endalegi teadmata põgenenud olin. Juba peale esimest rännakut kadus ka väsimustunne, jõuetus, ärevus. Tunnen end terve ja tugevana, minus on sisemine enesekindlus ja oskused, et toime tulla elu väljakutsetega ja sealjuures emotsionaalselt terveks jääda.”